Pjotr

34, helitehnik

Pjotr. Polina Soyref

Märtsi keskpaigast saadeti meid kodutööle. Mul on kaks last, üks saab varsti kolmeseks, teine on viiekuune. Kontoris sain keskenduda tööle, õigel ajal lõpetasin ja lahkusin, aga kodus ma pean osalema enda ümber toimuvas – vahetada mähkmeid, panna lapsed magama. Tekib tunne, et tööl jääb alati midagi tegemata. Kuid selles pole midagi negatiivset, need on kõigest raskused. Pidin töötama öösiti, kui kõik magasid. Seadistasin isegi kirjade saatmise nii, et need tuleks teiste postkasti mitte öösel, vaid kell 8 hommikul.

Ettevõttes, kus ma töötan, on palju analüütikuid, nad langetasid kohe sügis-talve tootmise ja nõudluse prognoose 20–30 protsenti, see on sellise ettevõtte jaoks palju, nad ei teinud seda kunagi, isegi 2007. aastal kriisi ajal.

Täielikult jäi ära muusikaline osa, tühistati kõik plaanitud kontserdid. See on oluline osa minu sissetulekust ja hobist: olen helitehnik, mul on ka kaks bändi, kus olen trummar ja kitarrist. Üks huvitav sündmus oli – pidid esinema Islandi tüübid, mängima black-metal’it. Nad tulid meie juurde ja kontserdi korraldaja tegi ülekande. Panime värgi ühe päevaga kokku. Mina vastutasin heli eest, keegi video eest, kutsusime kümmekond pealtvaatajat, et oleks lõbusam mängida. Tegime ülekande ja olime hämmingus: grupp pole eriti populaarne, võib-olla ainult oma žanris, aga siin kõik istuvad kodus, muljete puudus, korraldaja teatas üritusest üle kogu maailma. Arvestasime 150–200 pealtvaatajaga, kuid oli poolteist tuhat, tuli palju kommentaare: „Istun kodus, võtan kapist oma lemmikõlle, pole vaja järjekorras seista“, „esimest korda, kui saan vaadata black-metal’i kontserti koos oma kassiga“. Lugesin neid kommentaare ja tundsin suurt ühtsustunnet.

Pjotr. Polina Soyref

Sellist ülekanne oli ainult üks, siis pandi piirid kinni, aga kohalikud ei võtnud kuidagi vedu. Pakkusime samu tingimusi: tulge lihtsalt mängima, aga keegi ei tulnud. Kõik proovisid midagi ise teha, see ei kukkunud eriti hästi välja, võib-olla 100 inimest vaatas.

Ja nüüd, kui on möödunud kaks kuu, lähen Noblessneri kvartalisse. Seal on tehnoklubi, vana suur betoonangaar, mingid tüübid said rahvusvaheliselt ülekandeplatvormilt raha. Lõpetame lava ehitamise, eile riputasime üles tohutu valgustala. Tuleb 4 ülekannet, suur eelarve. Vinge.

Ülekanded on üldse huvitav asi. Me pole neid varem teinud. Tekib video ja heli sünergia. Tavakontserdil on kõik teisiti, saal on täis inimesi, sa tunned heli oma kehaga, kuid siin on vaja, et vaataja tunnetaks energiat ja on oluline, kuidas seda filmitakse, kuidas esitatakse. See oli minu jaoks uus. Arvan, et see pakub mulle ka tulevikud huvi.

Praegu on veel palju heli salvestamist. Varem tegelesin salvestamisega enamasti enda jaoks, kuid nüüd lugesin kokku – mul on seitse projekti, mida peab kokku viima. Inimesed tulevad ja salvestavad või lihtsalt saadavad materjali. Töö kontsertidel on asendatud tööga lindistustega.

Tuttavad muusikud planeerisid teha selle kahe kuuga palju asju ära, kuid keegi ei teinud midagi, nad sulasid diivanitega kokku, eriti need, kellel pole lapsi.

Pjotr. Polina Soyref

Hirmu polnud, aga algul hoidusin poes teistest eemale. Mulle tundub, et meie vanuses pole viirust karta vaja, muretsesin oma vanemate pärast: nad on eakad, sa ei pruugi ise märgata, kui tood viiruse kogemata oma vanemate juurde.

Puudust tundsin kohvikutes käimisest. Minu naine on kokk, me ei ole restoranide fännid, kuid on kaks või kolm Aasia köögiga kohta, kus armastame käia. Nüüd kõik avatakse uuesti. Meeldiv, et meid mäletatakse ja küsitakse: „Mida tavaliselt?“

Sõpradega suhtlesime vähem, kohtusime kahekaupa stuudios, lobisesime, jõime õlut. Hakkasin sõitma jalgratta. See on naise jalgratas, korviga. Sõitsin kord kell kolm öösel, kõrvaklapid peas. Möödusin politseiautost, nemad kohe järgnesid mulle: „Miks te nii hilja ja naiste jalgrattaga sõidate?“ Pärast seda muutus sõitmine keerulisemaks, mulle ei tulnudki pähe, et see on naiste jalgratas.

Varem reisisime alati palju, nüüd aga hakkasime avastama Eestimaad. See oli lahe: lõpetasin töö, avasin kaardi, valisime punkti, hüppasime autosse ja sõitsime. Kuni sada kilomeetrit, näiteks mõni koht, kuhu tavaliselt ei sõida. Näiteks, mõni väike poolsaar. Avastasime palju huvitavat.

Praegu on mu naisel raske, sest enne mul oli töö, kontserdid, nüüd on ta aga kahe kuuga harjunud, et ma olen olemas, kuid mul hakkas töö, õhtuti mind ei ole ja tema on kurb. Vanemad käivad harva appi. Kaks last on keeruline, ma ütlen seda kui isa. Ei kujutagi ette, kui kui raske temal on. Üldiselt hakkasin aru saama, miks ema roll nii keeruline on. Iga päev nägin seda üksluisust.

Pjotr. Polina Soyref
Pjotr. Polina Soyref

„Ütle mulle“, virtuaalnäitus

ET