Katja

29, toidufotograaf, taskuhäälingu "Mitte ainult ema" autor

Katja, 29, toidufotograaf, taskuhäälingu „Mitte ainult ema“ autor

intervjuu kuupäev: 4. mai 2020

Just märtsis plaanisin mitte töötada ja koju jääda, veeta rohkem aega lapsega, nii et algul mõtlesin, et mul rängalt vedas. Esimesel nädalal oli palju jõudu ja motivatsiooni, mõtlesin: „Lõpuks saab oma figuuri korda teha, nüüd saan sporti teha, saan selliseks, milliseks olen alati tahtnud.“ Treenisin kaks korda päevas, õppisin prantsuse keelt, ostsin savi ja tegin savitööd. Ühesõnaga olin superproduktiivne. See oli väga lahe, kuid nädala pärast sai jõud otsa ja pooleteise nädala pärast tuli apaatia, ilmselt siis, kui selgus, et midagi toimub ja see ei lõpe niipea. Jõu taastamiseks vajasin üksindust, võimalust oma asjadega tegeleda, mis oli aga välistatud.

Annan alati endast kõik, kuni mul jätkub jõudu voodist üles tõusta, eriti kui on lapsed. Ootasin väga rattahooaja algust, sõitsin 30 kilomeetrit ja tundsin end väga halvasti, mõtlesin, et oleksin pidanud koju voodisse jääma, kuid sundisin ennast jätkama, kuigi mul polnud selleks üldse jõudu. Mulle tundus, et kuna ma tõesti ootasin seda aega, ma lihtsalt ei tohi alla anda. Nagu sa otsiks endale mingit tegevust, eirates keha vajadusi. Mul juhtub sageli nii. Arvan, et oleks tore midagi teha, kuigi tegelikult ma ei taha seda.

Seda ma proovingi nüüd teha: ennekõike kuulata ennast. Meil on lapsega välja kujunenud igapäevane rutiin. Salvestasin taskuhäälingu Diana Nagornajaga (?), kus räägime ellusuhtumisest, vanemaks olemisest. Panin tähele, et mõtlen tihti enda jaoks probleeme välja. Peaksin ehk elusse kergemini suhtuma. Näiteks tundub mulle sageli, et pead otsima Olivile nii palju tegevusi, et ta jätaks mind rahule ja siis ma saan oma asjadega tegeleda. Kuid see on esiteks võimatu. Ja teiseks saab seda kuidagi ühildada ja paanikasse mitte minna: kui taskuhäälingu võtete või salvestamise ajal tuleb Olive minu juurde, pole selles midagi kohutavat, võin talle tähelepanu pöörata ja ta läheb oma asjadega edasi tegelema ning ei riku midagi ära. Enne mõtlesin sageli, et „kõik, midagi ei tulnud välja“, kuid tundub, et see ajab segadusse ainult mind.

Sellest hetkest, kui ma sellest aru sain, muutus elu lihtsamaks, kuid ma tahan ikkagi aeg-ajalt üksi olla. Mõnikord läheb Roma Oliviga jalutama. Mina jään siis üksi koju ja see on väga lahe.

Teeme palju süüa, hakkasime lauda katma, Roma hakkas leiba küpsetama, mina õppisin värskeid soolakurke tegema, proovime retsepte, mida oleme ammu tahtnud teha. Mulle meeldib, et veedame palju aega kolmekesi, meil pole Romaga konflikte, nagu paljudel inimestel. Saame suurepäraselt läbi, kuid tunneme üksteisest puudust, sest pole mingit omavahel olla. Tundub, et oleme ühes korteris, kuid me ei suhtle nii, nagu tahaksime.

Üldiselt on puudu mingist täiskasvanute suhtlusest, näiteks sõpradega. Mulle ei meeldi videoside, see pole minu oma, pean nägema inimest enda kõrval. Mulle ei meeldi, kui kõik hakkavad korraga rääkima, siis kõik vaikivad, siis räägivad jälle, tuleb väga ebamugav vestlus. Proovisime sõpradega helistada, see tundub lahe, aga kui inimesi on rohkem kui üks, siis ma kaon mingil ettekäändel. Tahaks kiiremini normaalseid kohtumisi.

„Ütle mulle“

ET