Nastja

28, näitleja

Nastja, 28, näitleja

intervjuu kuupäev: 28. mai 2020

Enne isolatsiooni elasin pingelises rütmis: sain juba aru, et pean aja maha võtma – magistrantuur, teater, õpetamine, projektid, aga kuidas saab mitte töötada… Istume näitlejaga proovis, räägin, et olen väsinud ega taha midagi teha ning sel hetkel sisse astub direktor ja ütleb, et on tulemas suured muutused. Järgmisel päeval helistati mulle ja öeldi, et teater läheb karantiini. Proovid jäid ära, peatus ka magistrantuur. Muidugi hiljem kolis kõik veebi, kuid see oli siiski palju lihtsam.

Kõik pidasid mind väga sotsiaalseks inimeseks ja ma mõtlesin endamisi sama. Ma läksin kodunt välja kell 8-9 hommikul ja tulin tagasi kell 11 õhtul, vajasin pidevat suhtlemist. Isolatsiooni ajal elasin täiel rinnal ja nüüd mõtlen, kas ma olen üldse sotsiaalne inimene. Võib-olla on see kõik illusioon? Või kohanen ma lihtsalt hästi. Tõenäoliselt, kui ma oleksin üksi, oleks see raskem.

Minu suur võit on tukk, mille ma pikaks kasvatasin. Võib tunduda kummaline: ma olen alati valmis juustega katsetama – värvima, lõikama, kuid tukk pidi jääma. Mul on see juba viiendast eluaastast. Paljud tuttavad on öelnud, et tukata näen parem välja, aga ma jäin jonnakalt oma arvamuse juurde. Arvan, et see oli minu viis end maailma eest kaitsta – oma nägu täielikult mitte näidata. Puiklesin mitu aastat vastu, kuni otsustasin karantiini ajal proovida tukka pikaks kasvatada.

Kasvatasin tuka pikaks, võtsin küüntelt geellaki, lõpetasin lokkide sirgendamise, otsustasin võimalikult palju enda sisse vaadata. Tundub, et see on uus täiskasvanuks saamise etapp - valmisolek näidata ennast maailmale sellisena nagu sa oled, püüdmata olla selline, millisena tahavad näha sind teised või millisena tahad olla teiste silmis. Ja mulle see meeldib. Ka see, et ma ei pea kulutama palju aega näiteks soengu tegemisele ega pea end pidevalt ümber tegema.

Koos sellega toimus palju sisemisi muutusi. Panin oma päevakava kokki nii, nagu tahtsin, sõltumata kellegi soovist. Lugesin läbi Stephen Josephi raamatu „Autentsus: kuidas olla iseendaks“, mis räägib sellest, kuidas meid mõjutab keskkond, meid ümbritsevad inimesed, kuidas me muutume ja kuidas saada jälle iseendaks. Võib-olla pole muutused minus teiste inimeste jaoks eriti märgatavad, kuid nüüd on mul endaga palju mugavam. Ma arvan, et välimine mõjutab tugevalt sisemist - ja vastupidi. Üks koolivend soovis mulle igal sünnipäeval alati „õnne ja harmooniat“ sellest ajast kui sain 10-aastaseks, kuid harmooniat ma ei tundnud.

Kuni me kuskile tormame, ei näe me seda, mis on meie kõrval. Mulle tundub, et tuleb mitte põgeneda selle eest, mis sul on, vaid kohtuda sellega. Näha mitte seda, mis ootab sind ees, vaid seda, mis on sul kohe praegu, seal, kus sa oled täna, saama aru, mis sulle meeldib või mitte.

„Ütle mulle“

ET