Marina

37, teadlane, bioloog-geneetik

Marina, 37, teadlane, bioloog-geneetik

intervjuu kuupäev: 30. mai 2020

Koroonaviiruse epideemia algas siis, kui olin selle epitsentris Itaalias. Seal algas minu jaoks karantiin. Jaanuaris sõitsin Kesk-Itaaliasse tööle. Kui riigi põhjapool möllas epideemia, meil oli kõik rahulik, elasime tavalist elu ja kuulsime uudistest isegi: „See on ainult põhjas! Ärge kartke, panime karantiini ainult mõned linnad ja ülejäänuid ei ohusta miski!“ Töötasin ülikoolis, aga iga ülikool on koht, kus haigused kergesti levivad, sest seal on palju inimesi, palju kontakte. Kui ühel esmaspäeval läksin tööle, sain teada, et esimene haigusjuht meie linnas oli just meie teaduskonnas! Kaks juhtumit: professor ja üliõpilane. Meid saadeti kohe koju karantiini.

Loengud kolisid veebi, kuid alguses lubati veel laboritesse, nii et mul oli lootust, et jätkan tööd. Plaanisin isegi minna ekskursioonile maale. Terve päev värskes õhus. Nagu on Itaalias kombeks, kallistasid ja suudlesid rühma liikmed kohtumisel teineteist, aga mina seisin ja mõtlesin: „Issand Ainult ärge mind suudlema hakake!“ Üks giididest küsis minult: „Kas kardate koronaviirust?“ Ja siis üles rahulolevalt: „Aga meie ei karda!“ Kesk-Itaalias olid kõik veendunud, et see neid ei puuduta.

Seega käisin 8. märtsil ekskursioonil ja 10. märtsil kuulutati kogu riigis välja kõige rangem karantiin. Kodust tohib välja minna ainult kindlal põhjusel; kaasas peab olema täidetud paber, millel on kirjas, kus sa elad, kuhu ja miks lähed. Uudised külvasid paanikat: haiglates pole piisavalt kohti ega hingamisaparaate, inimesed surevad oma kodudes. Ma juba ei mõelnud tööl käimisest, mul oli hirm isegi tänavale minna. Kartsin haigestuda millessegi tõsisesse, sest haiglates oli kollaps, minu linnas ei räägi peaaegu keegi inglise keelt. Ühesõnaga, otsustasin, et pean litsalt selle aja minimaalse kahjuga üle elama. Mu juht, professor, mõistis ja toetas mind.

8. märtsil käisin ekskursioonil, 7. aprillil lendasin Itaaliast ära, selle aja jooksul käisin väljas kaks korda toitu ostmas. Isegi poest käimine oli stressirohke, mähkisin end pealaest jalatallani kinni. Naastes panin pesusse kõik riided, pesin kõik toodete pakendid, see oli nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt kurnav. Raske oli aktsepteerida ja teadvustada ka seda, et kõik mu tööplaanid kokku varisesid.

Otsisin tegevust: lugesin, kirjutasin, suhtlesin kolleegidega üle kogu maailma, kes toetasid mind. See aitas mind. Püüdsin järgida kindlat rutiini, koristasin, tegin süüa, tegelesin jooga, võimlemisega. Korteris, kus ma Vanalinnas elasin, oli ilusa vaatega rõdu. Istusin seal. Itaalia, kevad, päike, soojus! Tahtsin nii kangesti jalutama minna, Rooma sõita, ma ei jõudnudki sinna. Ja need mõtted kurvastasid mind. Veel mõnda aega lubati ülikooli avada, kuid haigusjuhtumite arv kasvas ja mõistsin, et tõenäoliselt seda ei juhtu. Otsustasin ära sõita: lootused tööd jätkata surid, aga minu uurimistöö pidi kestma ainult teatud perioodi ja ma poleks jõudnud seda lõpetada.

Kui enne ärasõitu läksin ülikooli, et oma asjad ära tuua, äratas tee palju emotsioone ja mälestusi: kuidas ma siin kõndisin, imetlesin Itaalia kevadet, mis erineb Eesti kevadest. Mõtlesin, kuidas ma pidin siin töötama ja kui kohutavalt kõik lõppes. Mul oli nii hea meel, kui võitsin stipendiumi, see pidi olema väga huvitav erialane ja kultuuriline kogemus, aga lõpptulemusena sattusin Euroopa epideemia keskmesse.

„Ütle mulle“

ET