Tanja

23

Таня, 23 года

intervjuu kuupäev: 22. mai 2020

Mul oli kaks töökohta, mõlemad off-line, elus oli juba kujunenud teatud rutiin. Töötasin kooli baasil loodud lastekeskuses, kus sai õppida inglise keelt. Seal käisid rasked lapsed, lapsed probleemsetest peredest. Meie eesmärk oli tuua nad tänavalt ära. Teine töö – täiesti tavalises merevaigukaupluses – oli raha teenimiseks. Merevaiku ostsid ainult turistid, e-poodi seda keegi ostma ei lähe. Veel olid õpingud.

Tundus, et elu kulgeb oma rööbastel: töö, õppimine, korter, suhted, sõbrad ja kõik oli korras, kuni juhtus koronaviirus. Selgus, et kogu mu elu on püstitatud väga ebastabiilsele alusele. Algus oli rahulik: jaanuaris, veebruaris käisid me poes Hiina turistid, keegi ei kartnud viirust. Märtsis sõitsin vabatahtlike projekti raames Taani. Ja siis muutus kõik: lahkusin kaunilt ja rahulikult maalt, kus oli palju rahvast, aga naasin 13. märtsil, kui piir suleti. Linna, kus inimesed hoiavad 2-meetrist distantsi.

Mul oli enne seda korterikaaslastega väike konflikt. Viirus ilmselt hirmutas neid nii palju, et nad otsustasid lukud vahetada ega lasknud mind korterisse.

Lisaks maksin 9. märtsil korteri eest üüri ja tagatisraha, maksin kooliraha, oli ka muid kulutusi. Ma kaotasin kõik. Mul polnud lepingut, üürileandja ütles, et see pole tema probleem. Sõbranna, kes rääkis, et armastab mind, pakkis minu asjad kokku, võttis tagasi kõik oma kingitused ja postkaardid, fotokaamera Smena – ei tea, kas ema pole talle õpetanud, et kingitusi tagasi ei küsita. Ühesõnaga, nad lihtsalt pakkisid kokku kõik minu asjad, pesu, ehted, raha, viisid kõik garaaži ja isegi ei öelnud mulle seda. Nad ei lasknud mind korterisse. Minu noormees ka mind ei toetanud. Iga kord kui ma tahtsin oma õigusi kaitsta, ta ütles: „Milleks on sulle seda vaja?“. “

Kes sind kuulab - sa oled 23 ja sa oled tüdruk.

Olukord, mis ei anna enesekindlust juurde, pluss ei tööd ega õpinguid. Tundsin mingil hetkel, et ei ole midagi väärt.

Mul oli hirm, tundsin end kaitsetuna, jõuetuna midagi teha. Ühesõnaga pandeemia ajal tekkis mul isehakanusse sündroom. Ma ei usu endasse, kõik lapsed jäävad päästmata ja merevaik müümata. Eriti merevaik teeb kurvaks.

Hea, et mul on sõpru. Nüüd elan koos sõbrannaga meie esimeses korteris, mille kunagi koos üürisime. Hea, et mul oli kellele helistada ja öelda: „tead, mind visati välja“. Kuigi ma küsin endalt pidevalt, mida ma siin teen, jätkan keele õppimist, kui kõigil on ükskõik, olen kohanud siin ka toredad inimesi. Seda oli tore teada saada.

„Ütle mulle“

ET